Lõuna-Eesti sall
Kambja sõba
Mõõdud 70 x 200 cm
100% puuvill
Kambja sõba on loodud 2016 aasta Naiste Tantsupeo “MeheLugu” auks. II Eesti Naiste Tantsupidu jutustas loo naisest mehe silmade läbi. See on lugu nii rõõmuhetkedest kui argipäevadest. Kandku Kambja sõba oma armsa ja naiseliku iluga veelgi rohkem armastust ja hoolt meie naiste ja meeste südametesse.
Naiste Tantsupeo sõba on saanud inspiratsiooni Kambja tanulindist. Külluslike mustritega kaunistatud siidpaelad olid justkui krooniks ilusatele tanudele. Tanulint kinnitati kuklapalistuse keskkohta ja nõnda vabalt rippudes kaunistasid lehvides igat kandjat. Tanu ise oli kuni 19. sajandini nii mõneski Eesti piirkonnas abielunaistele kohustuslik rõivaese, see oli abielunaise tunnus, justkui sümboliseeris mehe ja naise liitu -kirge ja armastust.
Enamasti olid tanud valmistatud valgest linasest riidest, mida kaunistati pitsi ja lintidega. Hiljem hakati tanusid ehtima siidlõngaga tikitud värvilise lillkirjaga. Kihelkonniti olid kaunistamisviisid erinevad. Oli piirkondi kus olid au sees eriilmeliste lillkirjadega kaunistatud tanud, teistes ilmestasid naisi ümarapõhjalised pottmütsid ja hobusekabjakujulised kabimütsid. Omapäraga paistsid silma Lääne-Eesti saarte naiste peakatted – neid kinnitati pähe lõua alt mähitavad linikuga. Vallalistel tüdrukutel oli kombeks kanda rätikuid ja kui õite aeg käes, ilustati end lillepärgadega.
Tanule andis soovitud kuju meie esiemade uhked juuksed. Naised keerasid kiharad palmikutesse ja sättisid need ümber pea. Aeg-ajalt lisati juustele ka linadest tehtud punutisi, et tulemus uhkem jääks. Oli ka piirkondi, kus tanu all lehvisid üksteise võidu nii valla jäetud juuksed kui tanulindid.
Nagu enamik Eesti rahvusmustreid on saanud inspiratsiooni meie loodusest nii on ka kahevärviline Kambja sõba saanud oma väljanägemise emakeselt maalt – rohelistest taimedest ja mustast mullast. Sõba muster pärineb aga ühelt Kambja tanupaela tikandist, mis jäi silma oma armsuse ja naiselikkusega.
Olgu siidpaela lillemotiividega kaunistatud Kambja sõba heade tunnete ja mõtete hoidjaks ja sillaks naistele ja meestele.
Õlakatete kandmise traditsioon ulatub kaugesse minevikku. Üleviskerätt ehk sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmadel ilmadel kirikus ja külas, soemal ajal lisas riietusele, väärikas sõba käsivarrel, pidulikkust. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust. Seetõttu hoiti neid väga ja pärandati põlvest-põlve edasi, samuti nagu sõbakudumise oskusedki.