Kihnu sõba sündimisel on suur roll Eesti austatud tekstiilikunstniku Anu Raua loomepärandil. Tema poolt kogutud ja armastatud Kihnu kindamustrid pakuvad inimestele, Kihnu sõbasse kootuna, õnne ja tervist.

Kihnu on Eesti imeline saar, kus tänaseni kantakse rahvarõivad -körte ja rätikuid, troisid ja kapõtasid (meeste sokid) pea igapäevaselt. Sealsed elanikud peavad lugu põlistest kommetest ja uskumustest. Tänu kihnlaste ustavusele oma kodupaiga iidsetele tavadele on õnnestunud Anu Raual säilitada Kihnu värvilised ja rikkalike detailidega mustrid ja tekstiilid. Rahvakunsti koguja loomepärand ehib nüüdsest nii Ellu sallide Kihnu sõba kui Heimtali koduloomuuseumi varasalvesid.

Kihnu sõba punane on eeskuju saanud vanadest aegadest, kui Kihnu rahvarõivaid värviti punaseks madarapunase juurega. Punasele toonile omistati raviv ja haigusi tõrjuv toime. Olenemata seeliku värvist õmmeldakse punane pael seeliku serva tänaseni, lootes rahvauskumuste kohaselt õnnele, tervisel ja kaitstusele.

Ka Kihnu sõba muster on pärit ajaloolistelt radadelt. Kasutatud on selle kandi kinnastele väga iseloomulikku troi koekirja ning erinevat mustrijooksu (traditsiooniliselt on muster Kihnu kinnaste laba ja sõrmede osas erinev). Kihnu sõrmkindaid on ajast aega valmistatud nii indigosinisest kui valgest ja –mustast lambavillasest lõngast. Kõik need aegade tagused ideed on kootud ka Ellu salli. Samuti toob Kihnu sõba tänapäeva kaheksakandi ja silmusnelinurga. Viimane märk pidavat saarerahva sõnul nõiamärk olema. Kasutades seda koos teiste sümbolitega, saavat kandja tuge ja jõudu.

Eestis ulatub õlakatete kandmise traditsioon kaugesse minevikku. Üleviskerätt ehk sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmadel ilmadel kirikus ja külas, soemal ajal lisas riietusele, väärikas sõba käsivarrel, pidulikkust. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust. Seetõttu hoiti neid väga ja pärandati põlvest-põlve edasi, samuti nagu sõbakudumise oskusedki.